Põletik-keha häirekell
Põletik on häire, millega kokkupuude on olnud paljudel. Kuidas kehas protsessid toimivad ja mida ise saab enda heaoluks teha kirjutab Dr. Riina Raudsik. Alltoodud lugu on pärit muutmata kujul lehelt raudsik.com
Tavameditsiin on muutunud ravimi väljakirjutamise sümboliks – igale kaebusele oma rohi. Ka terviseteadlikud inimesed haaravad pahatihti ravimi järele, selle asemel et süüvida keha märguannete põhjustesse. Viimase paari aasta kogemus ütleb, et põletike ravis võib väga suur osa olla D-vitamiinil, mida organism sünteesib KOLESTEROOLIST.
Kiirus igapäevaelus mõjutab soovi paraneda ka nohust-köhast ja kurguvalust kiiremini kui võimalik. Ent igal põletikulisel haigusel on läbipõdemiseks vajalik aeg. Nohu ja köhaga kulgevate haigustega läheb ka tugeva tervisega inimestel tavaliselt 7-10 päeva. Mis meie organismis sel ajal siis toimub?
Bakterid on tegijad
Põletiku mõiste on peavoolu meditsiinis võrdsustatud pisikutega. Ükskõik, missuguse haigusega on tegemist, hakatakse kohe otsima haigustekitajat – pisikut. On teada, et organismis elab miljoneid erinevaid baktereid, kokku umbes 100 triljonit. Seega poole rohkem kui meil on keharakke, ja me polegi surnud! Bakterite olemasolu niisiis ei tapa, pigem vastupidi – mida suurema hulga bakteritega organism kohaneda suudab, seda tugevam ta on. Põletike põhjus peitub keha sisekeskkonna muutusel, energiatootmise häirel.
Bakterite osa on hoopis aidata põletikulist kollet likvideerida, kaitsvat sekreeti (lima, koevedelikku) vedeldada ja seda organismist kergemini väljutada. Näiteks nina kõrvalkoobastest nuusates, hingamisteedest ja kopsudest köhides, seedetraktist kõhulahtisuse või oksendamisega väljutades, sagenenud urineerimisega neerudest välja viies jne. Baktereid ei saa liigitada headeks ja halbadeks, sest inimene ise tapab ühtesid ja suurendab teiste mõjuvõimu, kui haarab iga lihtsama limaskesta põletikulise kaitsereaktsiooni puhul antibiootikumide järele, andmata organismile aega ise nendega toime tulla.
Põletike psühholoogia
Põletik väljendab meie keha immuunsüsteemi võimet keha kaitsta, tekitades kudedes esialgu turset, punetust ja valu. Nagu öeldud, bakterid ise pole enamasti põletike tekke põhjus (välja arvatud juhud, kui neid satub või paisatakse meid ümbritsevasse keskkonda või organismi massiliselt). Kehas on tohutult palju erinevaid kaitserakke ja kudesid, mis hakkavad kõik intensiivselt tööle, kui miski organismi häirib. Tähtsaim ja alahinnatuim häirekell on alati psühhoemotsionaalne, alateadlik pinge, teise sõnaga stress, kui keha on kõrgenenud energiavajaduses, mis võib viia ainevahetuse kriisini. Teave keha energiatootmise võimetusest edastatakse läbi happelisemaks muutunud kudede, kus areneb happelis-põletikuline protsess. Signaalid nii ajust kui ainevahetuse poolt hakkavad informeerima keha võitluseks valmistumise vajadusest. Verre paisatakse erinevaid kudede kaitset organiseerivaid valgevere rakke, valke, signaalaineid, mikroobid aktiviseeruvad. Reageerivad limaskestad, muutudes turseliseks, valulikuks, punetavaks. Limaeritus on limaskestade kaitse väljendus.
Limaskestade ärritusreaktsioonid on nii nina limaskesta põletik ehk nohu, hingetoru limaskesta põletik ehk trahheiit (annab kõrvetava valu rinnaku taha), bronhide limaskesta põletik ehk bronhiit (väljendub vilistava ja raskendatud hingamisega), mis lõpuks võib väljenduda kopsupõletikuna.
Sama võib toimuda kuseteede limaskestas: areneb põie-, neeruvaagna- või neerukoe põletik. Seedetraktis – neelu-, söögitoru-, mao-, 12-sõrmiksoole, peen- või pärasoolepiirkonna põletik. Kergelt tekivad sellistes olukordades ka silma- ja kõrvapõletikud.
Lühidalt – organism annab põletike tekkega teada, et väsinud keha vajab puhkust ja rahu ning immuunsüsteem on asunud keha sisekeskkonna tasakaalu eest võitlusse. Tegelikult on bakterid üks osa meie immuunsüsteemist, meie kaitseešelon. Palavik ja külmavärinad haiguse alguses on immuunsüsteemi aktivaatorid, et ergutada ja kiirendada kaitse organiseerimist.
Kolesterool kui toetaja
Kolesterool on tähtsaim keha põletikuvastane aine, mida maks toodab alati väga intensiivselt nii vaimse kui füüsilise pinge olukorras süsivesikutest, täpsemalt atsetüül-koensüüm A-st, mistõttu magusaga liialdamine (tekitades piimhappe kuhjumist) viib keha happelis-põletikuliste protsesside intensiivistumisele ja kiirele kolesteroolitaseme tõusule.
Kolesterooli eriline tähtsus seisneb selles, et temast hakkab organism tootma kõiki keha kaitseks vajalikke põletikuvastaseid hormoone (mineralo- ja glükokortikoidid, mees- ja naissuguhormoonid), D3¬-vitamiini (mida võib ka hormooniks nimetada) ja sapphappeid. Kolesterooli tase võib üheainsa emotsionaalse puhangu peale tõusta 10-15% mõne minuti jooksul, mistõttu kolesterooli määramine on keha hetkeolukorra peegeldaja, dünaamiline näitaja, mitte konstantne väärtus. Kolesterooli kõrge sisaldus veres on tõesti keha kaitseseisundi ilmekas näitaja, kus arst peaks mõtlema, miks see antud patsiendi puhul nii on.
Halvem on, kui keha pole võimeline kaitsma kudesid kolesterooli tõusuga, andes madalaid väärtusi ka siis, kui organism nõuaks kaitset. Sellised olukorrad tekivad kolesterooli langetavate ravimite ja sünteetiliste hormoonide kasutamisel, maksa alkohoolse, ravimitest tingitud, toksiliste kahjustuste või ka kilpnäärme ületöö korral. Emotsioonid ja magusaga liialdamine tõstavad kolesterooli taset väga intensiivselt, rasvane toit tunduvalt vähem.
Enamus haigusi nagu 2. tüübi diabeet, astma, reumatoidartriit, krooniline tonsilliit, kilpnäärme alatalitlus, Altzheimeri tõbi, multipleksskleroos, korralikult järele mõeldes ka ateroskleroos on happelis-põletikuliste protsesside ja neist tingitud energiakriisi tagajärjel tekkinud autoimmuunsed (põletikulised) haigused, mida keha oma võimsaima põletikuvastase markeri, kolesterooli kaudu, kaitsma tormab. Nende haiguste ravi sünteetiliste hormoonidega takistab omakorda D3 imendumist ja sünteesi organismis.
Kolesterool ei ole koll
Küll aga kollitab inimesi kehaga mitte arvestav elustiil, mis sunnib keha põletikuliste haiguste kaitseks valmistudes üha rohkem ja rohkem kolesterooli sünteesima. Kaudselt toodab kolesterool põletike vastu ka sapphappeid ja võimaldab kehale ülitähtsat D3-vitamiini sünteesi.
Sapphapete abil lagundatakse rasvad glütserooliks ja rasvhapeteks. Rasvhappeid kasutab keha võimsaimate energiallikatena. Kui sapphappeid on ebapiisavalt, häirub rasvade ainevahetus ja lõpuni põlemata rasvhapped kuhjuvad kudedesse, põhjustades põletikke, pikapeale kaitsva rasvkoe suurenemist ja kolesterooli tõusu.
Serotoniin on tuntuim õnne- ja rahutunnet tekitav signaalaine, mida organism sünteesib samuti kolesteroolist. Kõrge kolesteroolitase ongi signaal serotoniini vajadusest, et inimene ei langeks ärevushäire või depressiooni küüsi.
Kolesteroolist sünteesib keha ka ülitähtsat D3-vitamiini, mille imendumist seedetraktist soodutavad omakorda sapphapped.
D3-vitamiini ülesanded
D3-vitamiini tähtsaim ülesanne on kaltsiumi ja fosfori imendumise kindlustamine soolestikus ja seeläbi luude mineraliseerimine. Tema puudusel kiireneb luude hõrenemisprotsess. D3 toetab immuunsüsteemi tugevnemist, kergendab ülalnimetatud krooniliste põletikuliste haigustega inimeste enesetunnet, parandab hästi naha põletikulisi haigusnähte (atoopiline dermatiit, ekseemid, allergilised nahapõletikud jne).
Samas takistab D3 vähediferentseerunud rakkude arengut, seega on vähivastase toimega ka takistab ka veresoonte arengut vähirakkudes, seega vähikolde arengut.
D3 puudusel tõuseb organismis kolesterooli tase, et intensiivistada D3 sünteesi. Adekvaatse annuse D3 manustamisel langeb juba 2-3 nädalaga vere kolesterooli tase. Krooniliste autoimmuunsete haigustega patsientide seisund paraneb tunduvalt nii subjektiivselt kui objektiivsete laboratoorsete näitajate (põletikumarkerite) osas.
Eestlaste seis D3-ga
Olen viimased kaks aastat pühendanud palju tähelepanu kolesterooli ja D3-vitamiini seoste uurimisele oma patsientidel. Seis on tagasihoidlikult öeldes kehv – keskmine eestlane saab D-vitamiini tavaliselt toidust, päikeselt ja kolesteroolist. Seoses toitude töötlemisega pole neid allikaid enam eriti jäänud. Päikesevalguse mõjul sünteesib keha naha kaudu D-vitamiini kolesteroolist (täpsemalt 7-dehüdrokoleteroolist) ja hävitab ka selle liigse koguse nahas. Eestis ei ole talviti päikest kuude viisi ja kui lisaks on kolesteroolitase ravimitega maha löödud, tekib D-vitamiini puudus hiiliva keha kaitsevõime langusena, nii kerkivad esile põletikulised haigused. Ka UV-kiirguse kaitseks kasutatavad kreemid takistavad D-vitamiini sünteesi nahas.
Adekvaatse D3-vitamiini annuse määramisel hakkavad positiivsed muutused juba 3.-4. nädalast. Eestis apteekides müügil olevad D3-vitamiini doosid on selgelt liiga väikesed, et parandada inimeste tervislikku olukorda, tõstes analüüside alusel küll veidi D-vitamiini taset veres, kuid ei paranda haiguslikke seisundeid ja enesetunnet. Meil on saadaval kuni 25-mikrogrammised õlikapslid, õli ja tabletid, mis vastab 1000 RÜ-le. Kaheaastase uuringu alusel olen näinud, kuidas analüüsid ja inimeste füüsiline tervis on oluliselt paranenud, kui nad kasutavad D3 õli talvekuudel 8000–20 000 RÜ päevas (sõltuvalt kehakaalust, vanusest, soost, toitumisest, elukohast, haigusest ja D-vitamiini tasemest veres). Päikeselistelt maadelt talvel Eestisse saabudes püsib D-vitamiini arvestatav tase veres 3–4 nädalat, kui seda lisaks ei tarbita.
Ligi 500 patsiendi D-vitamiini ja kolesterooli taseme määramise põhjal selgus, et seos nende kahe vahel on ilmne – madal D-vitamiini tase põhjustab kõrge kolesterooli sisalduse veres. Loodan, et Eestis ei kasutata enam sünteetilist D2-vitamiini, mis takistab D3 sünteesi ja suurendab põletikuliste haiguste arengut.
Eaka patsiendi paranemine
Perearsti külastanud 75-aastase naise ainus kaebus oli väsimus ja elujõu kadumine. Analüüsides oli tema D-vitamiini tase väga madal (16 nmol/l) ja settereaktsioon (SR) kiirenenud 73 mm-ni/tunnis (s.o põletikunäitaja). Muus osas kõrvalekaldeid normist ei olnud, ka läbivaatuse käigus ei ilmnenud kõrvalekaldeid. Naine käis igaks juhuks ka günekoloogil, kontrollisime üle hammaste seisu, tegime röntgeni kopsudest. Antibiootikume ei määranud vaatamata maksimaalsele SR kiirusele, arvestades väga madalat D-vitamiini taset, mis võis olla põletikulise markeri tõusu põhjus. Kui patsient oli nädala jooksul tarvitanud iga päev 10 000 RÜ D3-vitamiini, oli SR normaliseerunud ja väsimus hakkas vaibuma. Kolm nädalat hiljem kaebused kadusid.
elatervelt.ee